KAS 2008. AASTA SEIS MAJANDUSES KORDUB?

16.03.2016

Usume, et 2008. aasta kriisistsenaarium aastal 2016 ei kordu ning pigem meenutab olukord 1998.-1999. aasta kriisi. Selle peamine põhjus on USA majanduse väga hea seis ning see, et Hiina teeb kõik temast oleneva, et otsest majanduslangust vältida või vähemalt aega võita ja langus 2017., 2018. või veelgi hilisemasse aastasse edasi lükata. Siiski on maailmamajanduses näha kolm suuremat trendi, mis õhutavad hirmu, et uus ülemaailmne majanduslangus on saabumas: globaliseerumise seisak, tulude lähenemise seisak ja poliitilised sündmused.

Globaliseerumise seisakust annab märku kaubandusmahtude langus: nii arenenud riikide omavaheline, arenevate riikide omavaheline kui nende rühmade vaheline. Selline kõikjale ulatuv langus viitab, et põhjuseks ei ole vaid langenud nafta- ja toorainehinnad ning tugevnenud dollar. Põhjalikum analüüs näitab, et maailmamajandus kannatab ületootmise (või alatarbimise) all. Ainsana toetavad maailmamajanduse nõudluspoolt USA tarbijad ja see tõi 2015. aastal USAs kaasa rekordkõrge väliskaubanduspuudujäägi nii suhetes Hiina kui euroalaga. Hiina ja euroala vaheline kaubandus stagneerus juba 2012. aastal (Hiina ja Jaapani vaheline kaubandus tõmbub kokku), kusjuures mõlemad pooled peavad teineteise arvel valuutasõda, mis ei tule kummalegi kasuks, sest ei euroala ega Hiina ei vaja ekspordi suurenemist, vaid suuremat sisetarbimist. Hiina peaks muutuma globaaltehasest globaalsupermarketiks ning euroala vabanema kriisijärgsest Saksa stiilis ekspordipõhisest majanduskasvu mudelist, mis lähtub põhimõttest „tooda rohkem, tarbi vähem.“ Kui loodetud muutusi ei toimu, võivad euroala ja Hiina tootmisraskekaallased erinevalt 1998.–1999. aasta kriisist USA tarbijatele liiga tugevaks vastukaaluks osutuda.

Arenevate ja arenenud majanduste tulude lähenemine on aeglustunud viimase 15 aasta madalaimale tasemele ning sellel võib olla suur mõju nii maailmamajanduse kasvule, väliskaubandusele kui elanikkonna rändemustritele. Ligi kakskümmend aastat on peetud iseenesestmõistetavaks, et vähemarenenud riikide majandused kasvavad arenenud riikide omadest kiiremini ning jõuavad lõpuks rikkale läänemaailmale järele (toimub konvergents). Balti riikides oli omamoodi rahvusspordiks arvutamine, mitu aastat on veel jäänud ajani, kui me elame sama hästi kui sakslased või skandinaavialased (Hiinas tehakse neid arvutusi ka tänapäeval). Kriisijärgsel perioodil aga lähenemise kiirus vähenes, mõnel juhul tekkis hoopis kaugenemine: näiteks Rootsi majandus kasvas 2015. aastal 3,6%, rohkem kui Balti majandused, rääkimata majanduslanguses Venemaast või Brasiiliast. Kui see tendents jätkub, ei pruugi tuleviku maailmamajanduses enam toimuda lähenemist, vaid hoopis kaugenemine, mille käigus majandusvõim koondub niigi rikastesse majanduskeskustesse. See kujutab eriti suurt ohtu piirkondlikes majandusliitudes nagu Euroopa Liit, kus majandusliku lähenemise puudumine võib küsimuse alla seada ELi olemasolu kui sellise (ELi struktuurifondid rahastavad vähemarenenud piirkondi lähtudes eeldusest, et need piirkonnad lähenevad lõpuks ELi keskmisele tasemele).

Poliitilised sündmused. Suurimat ohtu kujutavad Euroopa Liidule kindlasti poliitilised riskid. Ühtne Euroopa Liit võinuks olla majanduslikult tugev, võib-olla isegi sama tugev kui USA. Kuid jätkuv poliitiline ebakindlus ja ELi enda põhjustatud hirmud Grexiti, Brexiti või Schengeni ala lõpu ees ei luba ELil oma täielikku majanduspotentsiaali rakendada.

Balti riigid
Balti riigid tulid hästi toime Venemaa majanduskriisiga ja ootavad 2016. aastal suuremat majanduskasvu. Kõigis kolmes riigis on majanduskasvu veduriks sisetarbimine, mida toetab kiire palkade kasv, madal inflatsioon ja vähenev töötuse määr. Väikeste avatud majanduste puhul võib aga olla riskantne ja pikemas perspektiivis jätkusuutmatu sisemistele kasvumootoritele lootma jääda, eriti arvestades, et kiirenev palkade kasv, kui sellega ei kaasne tootlikkuse kasvu, võib vähendada Balti riikide konkurentsivõimet välisturgudel. Arvestades väliskeskkonna ebakindlust, oleme pisut alandanud kõigi kolme Balti riigi majanduskasvu prognoosi 2016. aastaks.

Uusi kasvumootoreid otsimas. Majandussõda ELi ja Venemaa vahel on jätnud Balti riigid ilma ida ja lääne vahelise silla rollist, muutes piirkonna ELi perifeeriaks. Seetõttu on hädavajalik leida uus majanduskasvu mootor, et vältida Euroopa majanduslikuks tagahooviks saamist, eriti arvestades kasvavat konkurentsi geograafiliselt Euroopa keskmele lähemate ja hõlpsamini ligipääsetavate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide poolt nagu Tšehhi Vabariik, Slovakkia ja Poola. Balti riikidel on suures osas õnnestunud oma eksport idast läände suunata: 2015. aastal möödus Skandinaavia Baltikumi ekspordi sihtmaana Venemaast, jõudes euroala järel teisele kohale. Kuid kallim ja ebapiisav tööjõud ning vähesed maavarad piiravad Balti riikide konkurentsivõimet investeeringute meelitamisel töötlevasse tööstusse (arvestades deflatsioonisurvet globaalsel kaupade turul, on ka ajastus ebasobiv). Seega on suured lootused pandud IT-, finants- ja teiste äriteenuste ekspordile. Selles vallas on Vilnius ja Tallinn loomas endale positsiooni jagatud teenusekeskuste (SCC-de) piirkondlike asukohtadena: 2016. ja 2017. aastaks on sinna planeeritud märkimisväärsed investeeringud eelkõige Skandinaavia riikidest.

Tööturu ülekuumenemise risk. Kiirenev palkade kasv ja püsivalt kõrge töötuse määr annavad signaali, et tööjõuturul on oht üle kuumeneda. Selline areng on kõige nähtavam Lätis, kus töötus on suurim ja palkade kasv samal ajal kõige kiirem. Seda võib selgitada kõrge struktuurse tööpuudusega teatud piirkondades ja sektorites. Riia piirkonnas on töötuse määr peaaegu neli korda madalam (5,6%) kui Venemaaga piirnevas Latgale piirkonnas (19,1%). Seega on Riias tööjõupuudus, samas kui Latgales valitseb tööpuudus. Ideaalis peaks Latgale elanikud kolima Riiga töövõimalusi otsima, kuid tegelikult eelistavad nad Lätist üldse välja rännata, süvendades sellega probleemi veelgi. Teiseks faktoriks on tööpuudus teatud sektorites ehk kriisi järel toimunud järsk töökohtade arvu vähenemine ehituses ja tööstuses. Selle tulemusel on Läti ja Leedu nüüd ainsad ELi liikmesriigid, kus töötavaid naisi on rohkem kui mehi.

Balti riigid on negatiivseteks šokkideks valmis paremini kui kunagi varem. Positiivse poole pealt võib märkida, et majandusšokkideks on Balti riigid paremini valmis kui kunagi varem. Eriti hea on Eesti olukord, kus valitsussektori võla osakaal SKPst on ELi madalaim, keskvalitsuse eelarve ja jooksevkonto on ülejäägis ning majapidamiste varaline seis hea. Ka teised Balti majandused liiguvad sama teed, hoides eelarve tasakaalus ja väliskaubanduse saldo väikeses miinuses või plussis. Seega on Balti majandused euroala valitsusvõlgade kriisi ning Venemaa kriisi edukalt üle elanud ja ei peaks võimalike edasiste kriiside ees hirmu tundma.

allikas:     Nordea pank